Luksuslik tumeda šokolaadi vaht

See tihke ja „täiskasvanuliku“ maitsega šokolaadivaht sobib nagu valatult piduliku õhtusöögi lõpetuseks ning selle saab mugavasti päev varem valmis teha. Tasub meeles pidada, et šokolaadivaht  saab täpselt nii hea nagu šokolaad, mida selle valmistamiseks kasutad. Seetõttu tasub valida parim. Sama dekadentlik magustoit on Fifteeni šokolaadikook, mis samuti tervelt 350 grammi šokolaadi sisaldab ahhetusi-ohhetusi esile kutsub.

Kanamaksapasteet sibulamoosiga

Idee, või pigem unistus kanamaksapasteedist sibulamoosiga jälitas mind kohvik Spirit hiilgeaegadest alates, kus neid koos rohelise salati ja krõbeda röstsaiaga pakuti. Taaskohtusin selle kooslusega 2010. aasta jõulude ajal  Moonis (muide, need on ka hetkel menüüs olemas). Ma ei tea, kas minu pasteet ja sibulamoos on päris samasuguseid nagu Spiritis ja Moonis, kuid kindlasti maitsevad imehästi ja sobivad just nüüd pühade puhul lauale anda.

Tuunikalaomletikesed

Vahel kuuled mõnest retseptist nii palju, et tekib tunne, justkui oleksid seda juba ise proovinud. Näiteks nagu need populaarsed Nami-Nami tuunikalaomletikesed, mida juba ammu Nami-Nami raamatus, Mari-Liisi ja Kätrini blogides ning ajakirjanduses uudistasin. Ühel „meil-ei-ole-mitte-midagi-süüa“ laupäeval avastasin rõõmuga, et kapis on pea kõik tuunikalaomletikeste koostisained olemas.

Mangokana

Oli aeg, kus peamiseks kohvik Moskva külastamise põhjuseks oli mangokana riisiga. Seda rooga seal küll paraku enam ei pakuta, aga õnneks on seda magusapoolset kanarooga väga lihtne kodus valmistada. Võimalik, et maitseb isegi lastele.

Hummus bi tahini

Lähis-Idast ja Araabiamaadest tuntud kikerhernepasta on juba ammu iga arvestatava kodukoka repertuaaris, mistõttu pole vaja selle suurepäraseid omadusi liiga ülevoolavalt kiita. Kõige parema hummuse saab katse-eksitus meetodil, sest tulemus sõltub olulisel määral kasutatud küüslugu, sidrunimahla ning maitseainete kogusest. Kes armastab küüslauku – lisagu rohkem, kes ei talu vürtsköömneid – jätku välja. Samuti võib lisada näiteks teravat harissa pastat või värskeid ürte (lehtpetersell, koriander). Hummust saab valmistada ka ilma tahinita, seega ei maksa heituda sellest kui seda kapis parasjagu ei leidu.

Üldiselt ei reeda hummuse maitse seda, kas on kasutatud konservi või on kikerherned ise keedetud. Seega võib kasutada nii üht kui teist. Isekeedetud variant võimaldab valida kvaliteetsed öko herned, seevastu konservi kasuks räägib kiirus ja kättesaadavus. Tuleks arvestada, et 1 osa kuivatatud kikerherneid annab 3 osa keedetuid. Arvestades ajakulu, oleks mõistlik kohe veidi suurem kogus keeta ning ülejäänutest näiteks falafele valmistada või suppidele lisada.

Vaja läheb:

• 150 g kuivatatud või 400 g purk konserveeritud kikerherneid (jäta pool tassi vedelikku alles)
• 1-2 küüslauguküünt, purustatud
• 3-4 sl värskeltpressitud sidrunimahla
• 3 sl seesamipastat (tahini)
• 4 sl oliivõli
• 1 tl jahvatatud vürtsköömneid
• maitse järgi soola

1. Kui kasutad kuivatatud kikerherneid, siis pane need päev varem likku. Teisel päeval nõruta, loputa jooksva vee all ning keeda 2 tundi kuni kikerherned on pehmed. Pane pool tassitäit keeduvett kõrvale ja kurna. Kui kasutad konserveeritud kikerherneid, siis pane purgis olev vedelik kõrvale ning loputa herned jooksva vee all.
2. Püreesta kikerherned ja küüslauk köögikombainis. Lisa pool sidrunimahlast, seesamipasta, oliivõli ja vürtsköömned ning püreesta ühtlaseks. Kontrolli maitset – soovi korral lisa veel sidrunimahla, maitsesta soolaga ning vedelda vajadusel kikerherne keeduveega. Tulemus peaks jääma kreemjas, kuid mitte vedel.
3. Nirista peale head oliivõli ning serveeri pitaga või dipina köögiviljade juurde.